Karvakerad said head ja paremat
Sügis on käes ning meie õu meenutab taas üht suurt porist basseini. Nali naljaks, aga esimene asi, mida mu ema Malta koera nähes ütles, oli, et kuidas ma kavatsen ta valgena hoida sügisel. Ilma abivahenditeta oleks see tõesti suuresti võimatu. Niisiis seadsin suuna taas karvakera.ee lehele, kust ma ka varasemalt olen üht-teist tellinud.
Pildil olevat Coachi treeningvahendit nägin ma siin treeningkeskkonnas. Sealne põhiline treener on oma ala suur fänn ning oskab koertega ideaalselt koostööd teha. Instagrammis on tal ka palju õpetlikke videosid ning veidi otsides leiab sellelt samalt lingilt ka tasuta veebiseminare. Igaljuhul meie Roosiga proovime järgi.
Porikombe kui meie elupäästja porisel ajal
Valituks osutus Rukka porikombe. Ilma selleta oli Daisy peale hommikusi jalutuskäike tõesti nagu märg porine põrandamopp, valgest siidisest kasukast oli asi valgusaasta kaugusel. Nii me iga jalutuskäigu jälle pesemisega lõpetasime. Küll aga on see kombe totaalne elupäästja! Koeral saavad poriseks vaid käpad ning saan teda säästa tüütust üleni pesemisest. Lisaks on seda ka mugav selga panna. Lukk on seljal ja sellel on ka pikkade karvade luku vahele minekut takistav riba. Käppade ümber olevaid kumme saab mugavalt krõpsudega kinni tõmmata, seega pole ka ohtu, et koeral käpad kombest jooksu panevad mänguhoos. Kõigele sellele on lisatud veel pingutatvad kummid kaela juurde ning kere piirkonda, tänu millele see porikombe ideaalselt meie x mõõdus Daisyle sobib. Olgu öeldud, et tema seljapikkus on 29 cm, keha ümbermõõt 31cm ja kaelamõõt 21cm. Võtsime kombe suuruses 30cm ja sobitub ideaalselt. Lisaks eelnevalt öeldule on ka trakside jaoks vastav ava tehtud, mis teeb kasutamise kohe eriti mugavaks. Proovisime ka Hurtta porijopet, kuid see jäi meie koerale metsikult suureks just rindmiku piirkonnast. Tundub, et Rukka tooted suuruses 30 ongi Daisyle parajad ja mugavad. Varasemalt on ostetud ka kootud kampsun ja üks kevad-sügis jakk. Need riided oleksid ideaalsed, kui neil oleks tagumiste jalgade jaoks kummipaelad nagu nt Hurtta porijopel on. Samas pole mingi probleem vajaminevaid kumme sinna ise juurde panna.
Snäkid, kui päeva parim osa
Meie suur koer Roosi on toiduga suur pirtsutaja. Krõbinad võivad olla ükskõik kui kallid, see proua isegi ei nuusuta neid. Seetõttu ongi ta olnud toortoidul juba ca aasta aega. Ka maiused on selle ajaga muutunud tervislikumaks. Eriliseks lemmikuks on tal kuivatatud veise kõrvad. Valikus teisel kohal on kuivatatud veise magu. Tasub tähele panna, et karvakera lehel on tooteid saada erineva suurusega pakkides.
Ära ei ütle ta kunagi ka jänese kõrvadest või pühvli maost. Lehma udarat või veise suu ääri peab ta aga nõnda suureks delikatessiks, et peidab need esimesel võimalusel mulle kasvuhoonesse tagavaraks. Siiani ainukesed kaks asja, mis talle nii suurt pinget ei paku on kana jalad ja lamba kõrvad. Küll aga ei jäta Daisy võimalust kasutamata ja närib neid ise hea meelega või siis peidab neid mulle voodisse. Nii et pole üldsegi mitte harv juhus, kui magama minnes jääb selja alla kanajalg või pikali olles on tunda mingit ülimalt rämedat haisu. Ilmselgelt on kuskil kellegi peidetud snäkk. Minu ülesandeks jääb vaid lõhna järgi see üles leida.
Treeningmaiused
PrimaDog firma oli minu jaoks täiesti tundmatu, kuniks jõudsin Daisyga esimesse kutsikatrenni ja neid maiuseid seal proovida anti. Ühest pulgakesest saame me hakkama peaaegu terve trenni. Maius on pehme ja koer saab selle kiirelt söödud. Proovinud olen ka kuivatatud maiuseid st kuivatatud toortoitu, kuid seda jäi koer siiski liialt kauaks mäluma. PrimaDog maiuse saab ise murda parajasse suurusesse ja tänu sellele saab trenn ka kiirelt jätkuda. Maitsete poole pealt on karvakera.ee lehel pakkumises erinevaid. Näiteks tuunikala ampsud, mis meie pirtsutajale Daisyle ei meeldinud, aga pere teine koer pistab hea isuga. Trenni jaoks on meil pardi-heeringa maius, kalkuni-hirve maius ja lõhe-lambaliha maius. Viimane on Daisy tõsine lemmik, selle saamiseks on nõus kasvõi kukerpalli viskama.
Maku pala on jällegi meie suure koera Roosi lemmik ning rallikuulekuse trenne on nendega ka hea teha, sest koer saab kiirelt söödud ning juba sööstabki uue ülesande juurde.
Mänguasju pole kunagi liialt!
Daisyl on eriliseks lemmikuks kujunenud pehmed, krabisevad ja piiksuvad mänguasjad. Samuti ka piiksuvad pallid. Totaalseks hitiks kujunesid see part (seda on ka suuremates suurustes) ning see roosa pall. Selle piiks on hästi tugev ning kõlav. Nii et kui hommikuti lasen Daisy õue ja teda tuppa tagasi soovin, piisab vaid palli vajutusest st ühest piiksust, et koer nagu rakett minu poole jookseks.
Põnevaks mänguasjaks on veel koera taipu treeniv Nina Ottossoni treeningvahend, milles on koeral võimalik otsida maiuseid. Raskusastmeid on võimalik ise valida vastavalt koera tasemele, kuigi soovitatav on alustada kergest tasemest, kuna see vahend ise kvalifitseerub raskusastmele 3.
Kassid said head- paremat
Meie kolm hiirekuningat on siiani leppinud krõbinate ja toortoiduga, kuid sel korral said ka nemad head-paremat maitsta. Karvakera valikust said nad omale prooviks Applaws konservi, mis on kana ja juustuga. Ei saa salata, see nägi nii isuäratav välja, et oleks tahtnud selle ise nahka panna. Reaalsed kana rinnafilee ribad vaatasid vastu, kui kaane konservi purgilt ära tõmbasin. Ka lõhn ei meenutanud tavalist pehme kassitoidu oma. See toit ajas meie pere suurimad näljarotid suisa kaklema, et kes saab esimesena sööma hakata.
Ka teised söögid viisid neil sellidel keeled alla. Bengal Gatsby teiseks suureks lemmikuks peale Applawsi oli Edgard Cooperi kassipasteet. Neid saadeti meile prooviks kaks. Üks kalkuni ja kanaga ning teine kanaga. Isegi meie vanur Hall kass tegi suu ”magusaks” neid süües. Tema üldiselt pehmest toidust lugu ei pea, vaid eelistab värsket ja jooksvat toitu st hiiri. Samuti lõi ta küüned sisse Butchers lõhega konservi. Minule jäi hommikuks alles vaid tühi karp ja ära ribastatud kaas. No pidi väärt kraam olema!
Kuna WordPress arvab juba mitu päeva, et viimaseid kolme pilti pole tal mingit tahtmist üles lasta, siis peate leppima ilma gurmeepiltideta postitusega.
Postitus sündis osalise koostööna Karvakera.ee veebilehega.