Avastame maal elamise võlusid ja väljakutseid.
Kui roheline on elu maal? Vastus: oleneb, millise nurga alt vaadata. Muru on kindlasti roheline, ka kuused on krundil suures osas rohelised (selles osas, mis üraskitest veel puutumata). Aga elukorraldus kui selline ei tundu ühestki otsast vaadates roheline.
Maal elades peab alati arvestama suurte vahemaadega. Aasta aega käisin igapäevaselt tööl ca 100km kaugusel (edasi- tagasi siis kokku 200+ km). Hiljem asendus igapäevane töö osaliselt kohal käimisega (ikka 100 km kaugusel), teine osa tööst kaugtöö vormis. Korralikud toidupoed asuvad meist 30km kaugusel. Muidugi on võimalus osta kohalikust väikesest Aldar marketist, aga siis tuleb leppida ka kallimate hindadega. Laps käib samas suures linnas koolis, kus me üldiselt ka poes käime. Igapäevaelu käigushoidmiseks kütusearved on kosmoses ja samuti on seda ka läbitud kilometraaž ning kaotatud aeg.
Kui roheline on elu maal transpordi poolelt
Tavaline päev näeb välja niiviisi: hommikul laps kooli 30km kaugusele. Kui on kaugtöö päev, siis otseteed koju tagasi. Lõuna paiku 30km kaugusele kooli järgi ja uuesti tagasi koju. Muul tööpäeval laps hommikul kooli, siis ca 100km kaugusele tööle. Lõuna paiku 100km tagasi, laps koolist peale ja siis ca 30km kaugusele koju. Ujumistrennide päevadel koolilaps hommikul kooli, seejärel koju tagasi. Lõuna paiku kooli järgi ja tagasi. Siis on kodus töö tegemiseks tunnike vaba aega ning taas mõlemad lapsed auto peale ja linna poole vurama. Peale trenni kiire käik poes ning taas 30km kodu poole. Paarsada km päevas igapäevaselt rooli taga olla on reaalsus. Rääkimata ajast, mis läheb kaotsi, kui pidevalt autorooli keerata. Kas loodushoiu mõttes selline elu on roheline? Vastus: kindlasti mitte. Palju rohelisem on elada linnas ja kasutada liikumiseks hästi kättesaadavat ühistransporti.
Mis meid siis siiski maal hoiab?
Siiski ei vahetaks eales seda elu siin korterielu vastu. Vabadus on see, mis annab siinsele elule kulla väärtuse. Teadmine, et kui mu 5 last omapäi õue lähevad, siis ei sõida neist autod üle. Lisaks pole ka muret, et lapsed võiks kaduma saada. Olles suure osa oma elust elanud maal, ei kujuta ma ettegi enam elu 5 lapsega korteris. Siin võin ma ükskõik, mis kell teha, mida hing ihaldab. Tahan, kuulan muusikat, niidan muru või naudin rohutirtsude siristamist enne laste magama jäämist. Korteris elades ei olnud muud kui tüütud naabrid ja laste tassimine kolmandalt korruselt esimesele, et nendega õue jõuda. Rääkimata kärude kokku-lahti pakkimisest ning samamoodi üles-alla tassimisest. See oli alati nagu tõsine jõutrenn. Nüüd, kui meil on kaksikud, ei kujutaks ma seda nalja enam üldse ette. Juba ühe lapsega oli korterielu kolmandal korrusel paras piin.
Veidi tõrva on meepotis alati. Olgu selleks siis pikad vahemaad toidupoodi, talvel kinni tuisanud külateed või suhtlusvõrgustiku puudumine. Samas alati leidub olukordadele lahendusi. Näiteks eelmisel talvel saime hommikul lapse kooli viia, kuid kella 12ks oli meie kodutee juba ääreni kinni tuisanud ja autoga liikumiseks ei olnud mingitki võimalust. Niisiis aitaski kõne tuttavale, kes lapse enda koju võttis, kuniks meie juurde sahamees jõudis ning saime talle järgi sõita.
Kokkuvõttes võib öelda, et loodushoiu seisukohtalt, arvestades suurte vahemaade ja kütusekuluga, on maal elamine kindlasti vähem roheline valik. Linnas elades on kõik käe-jala juures ning ühistransport on suureks plussiks. Samuti ajalises ja rahalises mõistes on oluliselt säästlikum elada linnas. 5 min poodi ja 5 min tagasi vs maalt poodi 25 min ja tagasi teist samapalju. Rääkimata laste transportimisest jmt.
Küll aga ei vahetaks siinseid vaateid, vaikust ja linnulaulu mitte millegi vastu, mida linn pakkuda suudab. Siinne elu on justkui paradiis, kus tuleb lihtsalt natuke rohkem oma aega ja raha panustada.