Mitmike kokkutulek loomaaias
Mitmike saamise soov on mul olnud juba teismelise east saadik. Enne oma kõige esimest last, sain ma omale kaksikud ristipojad. Nad olid veidi enneaegsed, seega ka imetillukesed. Seda enam kasvas minus unistus, et kunagi võiks ka enda peres kasvada üks paar kaksikuid. Unistustel on kombeks täituda, kui neisse väga uskuda. Nii meie peres ongi kaksikud poiss ja tüdruk. Tänu neile oli meil au osaleda ka mitmike kokkutulekul, mis toimus vaid paar päeva enne meie beebide aastaseks saamist Tallinna loomaaias.
Üritus ise oli igati tore, sai ka tuttavaid kaksikuid ja suisa nelikuid nähtud. Küll aga jäime me veidi hiljaks, st selleks ajaks olid enamus tegevusi lastele juba läbi saanud. Sellest aga ei lasknud me end heidutada ja võtsime päevast maksimumi loomaaias. Läbi sai käidud ka uuest vihmametsast, mis lastele väga huvi pakkus. Nali naljaks, aga nii, kui sinna majja sisse astusime, kleepusid kõik riided justkui vaakumiga keha külge. No oli ikka ütlemata võimas troopika seal.
3- aastasele tirtsule pakkus kõik huvi. Muudkui päris: ”Mis see on? Aga see?” Lõpuks oli juba tunne, et suu kukub küljest talle vahetpidamata vastates. Õnneks on tal ka kaks targemat vanemat venda, kes samuti mõnele küsimusele juba oskasid vastata ning piiga uudishimu sai rahuldatud.
Kuna sel korral sisenesime loomaaeda läänepoolsest väravast, olid jääkarude juurde jõudes juba kõigi kõhud maru tühjad. Niisiis polnudki muud võimalust, kui ühest kohvikust läbi kiigata. Selleks ajaks olid kaksikud end kärru magama keeranud ning ma jäin nendega kurgede juures olevatele kividele istuma. Suuremad lapsed jooksid muidugi pisikesele mänguväljakule ning perepea läks toitu tellima. Mõne aja pärast vabanes ka üks laud, ning nii nad kõik lõbusalt toitu ootama hakkasidki.
Suur mürgine satikas!
Ootaja aeg on pikk ja eriti pikk on ta siis, kui peab tühja kõhuga sööki ootama. Lapsed muutusid juba aina rahutumaks, kuniks järsku üks peen proua suure tülgastusega lõi hiiglasliku putuka oma õlalt maha, ise samal ajal karjatades:” Vuhh, millised suured mürgised satikad siin lendavad!” Selle peale pere vanim poeg korjas maast paljaste kätega putuka üles ja tõstis muru peale, et keegi talle peale ei astuks. Linnaprouad, kui nägid, et lapsel on suur putukas käes, karjatasid: ”Kulla laps, pane ruttu see mürgine elukas maha, ta hammustab sind!” 8-aastane laps aga vastas:” Tädi, ära muretse. Ta on kõigest uitsikk ja ei ole mürgine! Hoopis kasulik meie kõigi jaoks.” Niiviisi õpetas 8-aastane maapoiss linnaprouasid.
Söögid söödud ja joogid joodud, tuli võtta suund mõmmikute juurde. Jääkaru on alati olnud meie laste üheks suureks lemmikuks. Sel korral olime vaevu jõudnud jääkarude vaatamise paika, kui pere vanim poeg korraks kätega vehkis ja juba algaski nutt. Arvata oli, et ju ta herilase käest sutsaka sai ja nii oligi. Täpselt sõrmede vahele ja isegi nõela oli sel korral sumiseja sisse jätnud. Õnneks sain selle kiirelt kätte ning andsin lapsele niiske jaheda salvrätiku näpule peale. Selleks, et laste tuju veidigi tõsta, viisime nad loomaaia rongiga sõitma. Isegi perepeal, kes julgustuseks kaasa läks, hakkas kurvides veidi hirmus, mis siis veel lastest rääkida! See oli elamus, millest jätkus juttu veel ka koduteel.
Ahvide juures ei saanud enam aru, kas meie vaatame neid või oleme meie hoopis neile eksponaadiks. Suurt elevust pakkusid ka Aara papagoid ning juba hakkasidki lapsed manguma, et äkki võiksime ka meie võtta oma Amazoni papagoi kõrvale ühe aara. Õnneks sai olukord kiirelt lahendatud, sest lapsed nägid, kui suur on aarade puur. Meil kodus sellist ruumi pole ja sinna see mõte ka jäi.
Suurt elevust pakkus ka ilves, kes meile ilusti poseeris ja oma kasukat lakkus. Ei lasknud ta end segada ei laste kilgetest ega perepea provotseerivast mjäugumisest. Varasemalt pole meil olnud õnne ilvest niimoodi jälgida. Meil on traditsioon iga suvi ühe korra loomaaeda külastada ning üldjuhul alati on ta olnud kuskil peidus. Sel korral meil vedas ning ka lapsed olid väga vaimustuses. Neile tundus uskumatu, et selline loom tõesti Eesti metsades ringi lippab.
Nalja sai ka kotkaste juures. Üks mees lasi youtubest teiste kotkaste hääli ja puuris olevad linnud muudkui kraaksusid kaasa. Otseselt sellist narrimist õigeks ei pea, aga tol ajal pakkus see juba veidi nalja. Kotkaste puuride juures on mul alati sisemiselt nii kurb. Linnud, kes peaks lendama pikki-pikki kilomeetreid, on kinni pandud maru väikese ala peale. Meil on kodus Amazoni papagoi, kes peaks päevas minimaalselt 4h lennata saama. Mis siis veel suurtest lindudest rääkida. Nende keha suurust arvestades, on need puurid ikka üpriski pisikesed.
Tagasitee lääneväravasse oli piinarikas kõigile, sest matkatud oli juba üpriski pikk maa ning pere 3- aastane piiga oli juba unest üpris segane. Nii me siis kordamööda neid kõiki tassisime. Lootsime veidigi puhata elevantide juures. Paraku aga nood loomad näitasid sel korral ainult tagumikke. Mis seal ikka, katsusime võidukalt lõpuni marssida. Kirss tordil oli siis, kui ka 8-aastane perepoeg hakkas kurtma jalavalu. Nii ma selle 37 kg poisi sülle võtsingi ja veidi maad teda tassisin. Lastel tuli igasuguseid ideid, küll sooviti kaksikute asemele vankrisse, küll plaaniti kellegi loomaaia käru omastada. Suure vingumise ja väsinud sammude saatel me lõpuks loomaaiast välja saimegi. Autosse jõudes olid kõik kiiruga oma kohal ja juba sätitigi magama.
''Emme, mis siin haiseb?''
Muidu tore päev kujunes täielikuks õudusunenäoks koju jõudes. Autost välja saades, hakkas vanuselt teine poeg pärima:” Emme, mis siin haiseb?” Kuna ma olin veel kaksikutega autos, siis sai talle vastatud, et ju põllule on sõnnikut viidud (meil on ümberringi erinevad põllud). Olukord sai teise suuna, kui ma ka lõpuks autost välja sain ning konkreetset diisli haisu tundsin. Avastasime, et terve auto põhi oli täies ulatuses kütusega kaetud ja lausa tilkus. Vähemalt jõudsime elusana koju nii, et auto ei süttinud. Hakkasime välja arvutama, kui palju remont maksma võiks minna ja saime vahemikuks 50 eurot kuni 500 eurot. Tuju oli suuremalt jaolt nullis, sest järjekordne remont ootas ees. Nädal aega närveerimist ning saigi auto korda. Katki oli kütuse tagasivoolutoru kuna mingite klambrite vahelt oli meie auklikul teel see toru lahti vupsanud ja seejärel metallklambriga endasse augu hõõrunud. Arve 57 eurot, seega lõpp hea kõik hea, järgmise remondini.