Preeklampsia, HELLP sündroom
Postituse kirjutab kursuste looja, meie perepea.
Kaksikute ootamine kulges meie peres teistmoodi kui varasemad üksikrasedused. Algas kõik sellega, et naispoolel hakkas kohe alguses meeletult hommikuti iiveldama. Eelnevate rasedustega pole sellist nalja kunagi olnud. Nii ta mind hirmutas, et ju seal kõhus neid kaks tükki on. Järgmisena sai käidud Tallinnas ultraheliuuringul, peale mida naljaga pooleks lubati mind maha lüüa, sest ühe beebi asemel oligi tulemas hoopis kaks. Esialgu kõrvaltvaataja pilgu läbi mitmikraseduse puhul suuremaid eripärasid silma ei hakanudki. Võib- olla pere naispool oli tujukam, aga see oli ka kõik. Sai juba hakatud ette planeerima edasist pankrotti, sest ühe komplekti lasteasjade asemel tuli arvestada topeltkogusega. Maha sai müüdud ka pere üks autodest ja selle asemele sai ostetud kaksikute vanker. Jah, ühe auto eest sai täpselt ühe korraliku kaksikute vankri!
Selle käru saamiseks tuli omamoodi vaeva näha. Eestis ega mitte selle lähiriikides sellist vigurit ei müüda. Mu hulljulge naine leidis selle hoopis Saksamaalt. Firma ise transporti Saksamaalt välja ei pakkunud, seega tuli omakorda leida veel firma, kes sõidaks Saksamaa-Eesti suunal. Minul olid kõrvalt vaadates närvid üpris pingul, sest polnud kuigi kindel, et see kõik kahe firma vahel toimima saab ning ka summa oli meeletu. Lõppude lõpuks läks kõik plaanipäraselt õnneks.
Teatud piirini kulges rasedus kõrvaltvaataja jaoks sarnaselt üksikrasedusega. Aga siis kõik muutus. Muidu tujutsev ja närviline naine muutus aegamisi üha rohkem kui voodihaigeks patsiendiks. Tursesse läksid nii käed kui ka jalad. Tohutult murdsime koos pead, kuidas turses sõrmede küljest sõrmused ära saada. Alajäsemete turseid leevendas jalgade kõrgemal hoidmine. Sellest jalgadehoidmisest on veel siiamaani pere auto esiklaasil varbajäljed. Samuti oli abiks külmakott, mida võtsime ka lühikestele sõitudele kaasa, et veidigi leevendust saada. 2022 aasta suvi rasedatele just ei halastanud. Ilm oli meeletult kuum ning samas ka lämbe. Nii me üsna tihti end kuskilt järvekaldalt leidsime. Naine sai jalad jahedasse vette pista, et turseid veidikenegi alandada.
Kas me saame kolmikud?
Tavapärastel ämmaemanda visiitidel käis naine Rakvere haiglas. Kuklavoldi ultraheli tegemise ajal leiti aga ka kolmas üpriski lootekoti sarnane moodustis. Täpsemalt ei osanud keegi väga pakkuda, kas see on kolmas laps või hoopis mõni hematoom. Mõne päeva möödudes muutus mu niigi närviline naine veelgi ärevamaks, sest mis siis, kui ongi KOLMIKUD? Mõte hakkas endalegi üpris hirmutavaks muutuma. Seega polnud muud lahendust, kui sõita oma ala spetsialisti dr Marek Šoisi juurde Tallinnasse. Pere naispool läks uuringule, mina jäin lastega autosse ootama. Pikalt oodates tikkus juba uni peale tulema kuniks autoaknast välja vaadates oli näha hoone ette kiirustavat kiirabiautot, millest terve brigaad lausa tormas hoonesse sisse. Ainsa mõttena tuli pähe, et ju siis mõnel vanemal proual hakkas paha või midagi sarnast, ikka juhtub. Imelikuks läks asi siis, kui olime juba väga kaua autos oodanud ja elukaaslase telefonile ka keegi ei vastanud. Lõpuks vastati telefonile. Suur oli üllatus, kui telefonile naise asemel vastas hoopis kiirabibrigaadi juht, kelle sõnul oli vaja mu naine haiglasse viia edasiseks käsitluseks. Elukaaslane oli minestanud ja teadvuse kaotanud. Kuna pere naispool pärast kiirabi saabumist hindas oma enesetunnet enam-vähem normaalseks, haiglasse minekust keeldus ja ma ise arstina hindasin olukorda pigem kergemaks, siis võtsime koos vastu otsuse, et vajadusel saab pöörduda arstiabi saamiseks elukohale lähemal kas perearsti vastuvõtule või siis keerulisema olukorra puhul juba otse EMOsse. Kiirabitöötajate toetamisel tuli naine autosse, tänasime brigaadi tehtud töö eest ja liikusime koos maakoju tagas
Preeklampsia oht?
Hiljem tekkisid ka igasugused muud probleemid. Elukaaslase vererõhk oli kõrge, uriini tekkis valk (meditsiinis kutsutakse seisundit, kus valk uriinis, proteinuuriaks). Samuti olid keha rauavarud juba alla normväärtuse. Paraku ei sobinud ükski proovitud rauapretaraat talle. Esimesena sai proovitud kõige rohkem soovitusi saanud Nõgel preparaate, kuid selle tulemusena hakkas naise nahk meeletult sügelema. Järgmise kirjutas ämmaemand retseptiga, kuid ka see ei sobinud, sest ajas hoopis oksendama.
Kontroll ämmaemanda juures andis tulemuseks tungiva soovituse haiglasse tulla. Isegi saatekiri kirjutati valmis, et turseid alandada ravimite toimel. Kuna pere naispool on küllalt jäärapäine, siis haiglasse minekust ta keeldus. Leppisime omavahel kokku, et hoiame tervisel kenasti silma peal ja vajadusel saab iga hetk arsti poole pöörduda edasiseks käsitluseks.
Et lõpurasedana oleks elu veel keerulisem, siis terve pere jäi ka veel koroonasse. Tollel hetkel oli kodus täielik matusemeeleolu. Väiksed lapsed olid voodis lääpas maas. Täiskasvanud suutsid oma viimaseid jõuvarusid kokku võttes ainult vett joomas käia. Naise kõht oli nagu maakera ning köhida oli tal ikka totaalne piin. Kokkuvõttes täiuslik torm oli. Covidit põdedes oli ka lihasvaluga raske toime tulla. Sai käidud isegi vannitoa põrandal lihtsalt lesimas, et ennast külmal põrandal jahutada ja sellega lihasvalu leevendada. Kuigi koroonat põdesime kõik üsna keeruliselt, siis haigusest tervenesime täielikult ja sellega läks õnneks.
Lõpuks sündisid kaksikud täiesti tervena normaalkaalus. Elukaaslasel läks peale keisrit vererõhk ulmelistesse numbritesse ning ta pidi veel mitu kuud ravimeid tarvitama. Lisaks süvenes tursete probleem. Peale vaadates tundus justkui nahk praguneks kuna see oli nõnda pingul. Operatsioonil kaotas ta ka üpris suure koguse verd, mistõttu rauanäitajad kukkusid kolinal. Muidugi anti talle haiglas rauapreparaat juba vägisi pihku ja enne haiglast välja ei lubatud, kui see oli alla neelatud. Ometigi väljus see tablett taas oksendades. Olukord stabiliseerus õnneks paari kuuga. Nüüd, aasta pärast laste sündi olukorrale tagasi mõeldes oli rasedusaegne seis ikkagi tõsine. Suure lotovõiduna ei juhtunud kellegi tervisega suuremat probleemi.
Preeklampsia ja HELLP
Preeklampsiat saab kirjeldada kui rasedusega seotud süsteemset sündroomi, mida iseloomustab laialdane endoteeli (veresoonte sisekesta) düsfunktsioon, kõrge vererõhk, tursed ja valk uriinis. Preeklampsia edasi arenedes võivad kujuneda ka krambid ja kujuneb eklampsia. Ca 10% preeklampsia patsientidel võib tekkida lisaks HELLP sündroom (seda iseloomustab hemolüüs, maksaensüümide kõrgenenud tase, vähenenud trombotsüütide hulk).
Normaalse raseduse korral emapoolse platsenta spiraalarterites silelihasrakud asenduvad loote trofoblasti rakkudega. Selle kõige tulemusena muutub muidu lihaseline spiraalarter madala resistentsuse ja suure mahtuvusega veresooneks, mis võimaldab voolata verel kergesti ema ja loote vahel. See kõik on looduse poolt paika pandud raseduseaegne muutus.
Preeklampsia korral säilitavad spiraalarterid oma lihaselise ehituse ja selle tõttu ei toimu eelpoolnimetatud normaalsed muutused. Raseduse hilisfaasis ei suuda ema veresooned kõrgenenud platsentaarse verevajadusega toime tulla ja kujuneb platsenta isheemia (platsenta vähene verega varustamine). Lõpptulemusena tekib platsenta puudulik veresoonte areng, areneb välja preeklampsiale iseloomulik kõrge vererõhk, võib kujuneda ka neerukahjustus.
Preeklampsia riskitegureid on mitmeid: nt esmarasedus, mitmikrasedus, diabeet, kõrgvererõhktõbi, varasem preeklampsia, ülekaal.
Preeklampsia võimalikud tüsistused on tõsised. Nt lootepoolseks tüsistuseks võib olla kasvu pidurdumine, enneaegne sünd. Emapoolseks tüsistuseks võib olla dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon (tõsine vere hüübimissüsteemi häire), platsenta irdumine, ajuverejooks, neerupuudulikkus.
Kokkuvõttes nüüd tagantjärgi vaadates oli olukord mitmikraseduse ajal ikkagi tõsine. Oli hulganisti erinevaid sümptomeid, mida me mõlemad suures osas eirasime. Olid tõsised tursed, mille ainsaks leevendamiseks kasutasime võimalikult vähe püstijalu olemist, võimalusel jalgade kõrgemal hoidmist, külmakompresse. Lisandusid kõrge vererõhk, peavalud, tasakaalukaotused, proteinuuria (valk uriinis). Õnneks kaksikud sündisid hea tervisega ning arenguprobleemid puuduvad. Kõik rasedusaegsed terviseprobleemid õnneks pikapeale taandusid. Lõpp hea, kõik hea. Aga tagantjärgi mõeldes mõttekohti, mida oleks saanud teisiti teha, on palju.